Ela hetkes ehk “Carpe diem!”

Ajades oma asja, kohtumiselt kohtumisele tormates ja hommikust õhtuni tööd tehes trummeldab järjepanu kuklas, et mis veel nüüd teha oli vaja. Kiirus, aina kiirus ja tervisele hakkame mõtlema alles siis kui mõni häda kallale kipub. Meedia kubiseb nõuannetest ja õpetustest, kõik teavad meditsiinist kõike. Oleme ise endi tohtrid. Aga füüsiline tervis sõltub meie vaimsest tugevusest.

Tore on kuulda, kuidas meil rajatakse uusi rattateid ja jooksuradasid, avatakse mänguplatse. Ajakirjandus on täis infot liikumise olulisusest. Füüsiline tegevus on tõesti väga hea pingemaandus. Treeningud õpetavad koostegemist ja distsipliini. Kuid seegi vajab tugevat vaimu. Saame oma vaimu tugevamaks treenida sedavõrd, kuivõrd õpime olema empaatilisemad, rõõmsamad. Lihtne on peituda selle taha, et eestlane ongi oma loomult kinnine ja kade inimene. Või on lausa kasulik sellisena näida, sest oleme emotsionaalselt kirjaoskamatud?

Olen tähele pannud, et ka tervisespordist on saamas ikka ja jälle võistlussport. Kuhu kaob rõõm ilusast ilmast, mõnusast seltskonnast, toredast päevast. Kallid mehed, te ei pea jooksu või rattarajalt tulles tundma veremaitset suus. Saades positiivse elamuse asemel rikutud tervise. Kurb on vaadata spordiüritustel lapsi, kes lohisevad vanema käe otsas finiši poole, endal nutt silmis. Laske neil kulgeda omas tempos, nautida emotsiooni mille järele nad on tulnud, tunda tunnet, et nad on saanud ise hakkama. Tähtis ei ole oli ta esimene, kolmas või kolmekümnes. Tähtis on positiivne emotsioon.

Juba lasteaias ja koolis käib kõik võidu peale − hommikune kohale jõudmine, kes-keda. Kas poleks hoopis mõistlikum võtta hommikul 15 minutit pikem minekuaeg ja olla üksteisele olemas. Rääkida ja kuulata. See viimane, kuulamisoskus on meil varsti kadumas, sest kogu suhtlus käib vaid läbi nutiseadme. Kui tahame muuta elukeskkonda turvalisemaks ja elamisväärsemaks, siis alustame iseendast püüdes vähem arvustada, hinnata, võrrelda.

Kätte on jõudmas sügisesed pikad õhtud. Selle asemel, et tund-paar kauem tööl olla, võtke oma lähedased, et olla nendega. Unustamata, et meil kõigil on kusagil emad-isad, vanaemad-vanaisad, õed-vennad, lapsed. Helistage ja küsige, kuidas neil läheb, veel parem, minge külla. Kui teate mõnda üksikut vanahärrat või -prouat, minge ja küsige, kuidas tal läheb.

Märgake, sekkuge, aidake!

VAATA MEIE LIIKMEID KAARDIL

Posted in Arvamuslood and tagged , , , .

Olen pereõde Laagri Perearstikeskuses, Eesti õdede liidu liige, Saue valla sotsiaalkomisjoni liige.

Peres kasvamas kolm last (17a, 13a ja 7a)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga