Õpetamine ei ole ainult teadmiste edasiandmine – see on eelkõige hoolimine. Koolis peaksid kõik osapooled – õpilased, õpetajad, lapsevanemad ja kogukond – ühiselt hoidma nii üksteist kui ka meid ümbritsevat keskkonda. Lapse areng saab toimuda vaid stressivabas, rahulikus ja turvalises õhkkonnas, kus ta tunneb, et on teretulnud ja temast hoolitakse. Kui lapsel on koolis halb olla, ei suuda tema aju õppida. Vaimne heaolu, sotsiaalne turvalisus ja emotsionaalne soojus on aluseks kõigele muule – alles siis saab toimuda sügavam õppimine.
Usun, et kõik oleme ühel meelel: õpilane on kõige tähtsam. Küsimus on pigem selles, kuidas luua talle parimad tingimused. Uued hariduspsühholoogiaalased teadmised aitavad meil mõista, kuidas õppimine tegelikult toimub, kuidas anda edasiviivat tagasisidet ja kuidas toetada lapse motivatsiooni. Saue vallas on õpetajatel olnud võimalus õppida ja katsetada tõenduspõhiseid praktikaid parimate spetsialistide juhendamisel, et teadmised jõuaksid igapäevasesse koolielu.
Uuringud kinnitavad, et hindamine mõjutab otseselt õppimist. Sama kehtib juhtimise kohta: see, kuidas me inimesi juhime, määrab suurel määral tulemused. Kui soovime kasvatada ennastjuhtivaid ja elukestvaid õppijaid, tuleb rõhk asetada tagasisidele, vastutuse kasvatamisele ja õppija enda rollile. Kontroll ja hirm ei kasvata vastutustunnet – see tekib siis, kui õpilane saab aru, et õpib iseenda jaoks.
Õpetaja ülesanne on olla lapsele tark juhendaja, mitte ainult aine edastaja. Hea õpetaja mõistab inimese psüühika seaduspärasusi ja teab, et hoolivus ja soojus ei ole „lisand“, vaid professionaalsuse vältimatu osa. Õpilase areng ei sõltu niivõrd laste arvust klassis, vaid nendest inimestest, kes lapsega iga päev kokku puutuvad, nende pädevusest ja südamesoojusest. Head õpetajat huvitab esmalt õppiv laps ja seejärel tema aine, mitte vastupidi.
Tulevikus peame toime tulema õpetajate põuaga ning leidma viise, kuidas paindlikult ja targalt korraldada õpet väheste ressurssidega. See nõuab isiklikumat lähenemist kui riiklikud standardid ette näevad. Oluline on toetada õpilaste õpioskuste, eneseregulatsiooni ja üldpädevuste kujunemist, sest just need oskused viivad edasi gümnaasiumisse, kutsekooli, kõrgkooli ja on alseks elukestvale õppele.
Samavõrd tähtis kui kool on ka kogukond – ainult koos tegutsedes saame kasvatada aktiivset kodanikku. Kool annab teadmised, aga kogukond loob oskused ja väärtused, mis muudavad õpitava tähenduslikuks. Meie vallavalitsusel on siin oluline roll – kuulata koole, mõista probleeme ja aidata koos lahendusi leida.
Lõppkokkuvõttes on selge: ilma hoolimiseta ei ole õppimist. Selleks, et õpetada, peab hoolima. Alles siis, kui laps tunneb end väärtustatuna, saab ta pingutada, avastada ja kasvada.
