Tabasin end ühel hetkel ujudes mõtlemas sellest, kas Maidla järv, minu üks armastatumaid
ujumiskohti, on tulevikus meie vallas. Kohapeal alguse saanud mõte jäi vaikselt kuklasse kummitama, kuni võtsin kätte ja vaatasin ühinemise kodulehelt üle. Jah jääb. Tundsin selle üle siiralt heameelt. Sellest ajast olen hakanud juba toimivaid ühisosasid teadlikult tähele panema. Läbi isikliku tunnetuse on tekkinud arusaam, kui suur asi on ühisvalla loomine ja kui oluline on see, kuidas me seda teeme. Oma varasemale kogemusele pealt tean, et üheks võtmeteguriks saab kindlasti olema see, kui hästi me oskame näha tervikut ja kui loomulikuna läheb meie ja teie mõtlemine üle ühtseks ühiseks meieks.
Oma eelmises ametis sotsiaalministeeriumi kantslerina oli mul palju häid võimalusi kohtuda toredate inimestega üle terve Eesti. Tihtipeale jõudsime erinevatele probleemidele lahenduste otsimisel vajaduseni teha koostööd. See võib ju tunduda nii lihtne, et kui koostöös saab paremini, siis tuleb ka koostööd teha. Praktikas see aga nii enesestmõistetav ei olnud. Seoses sellega on mulle eredamatena meelde jäänud paar kohtumist. Ühel kohtumisel omavalitsusjuhtidega rääkisime erinevate sotsiaalteenuste osutamisest ja jõudsime ikka ja jälle selleni, et kui üks vald üksi ei jaksa või pole mõistlik, siis mitu koos saaks kindlasti hakkama. Samas valmisolekut selleks ei tundunud olema. Kohvipausi ajal sattusin ühe vallavanemaga juttu ajades samale teemale. Tema konkreetne kokkuvõte varasemate katsete pealt oli: „… koostöö, see on ilmvõimatu.“
Sama mõtet natukene teisel kujul, kuid üsnagi ilmekalt kokkuvõtvalt sõnastas üks maavanem. Ühe tõsisema probleemina väiksemas maakonnas tõi ta välja selle, et paljud head algatused nullivad ära isiklikud vastuolud. Ehk nagu tema väljendas, et isegi siis, kui algul kõik laabuvat tundub, jõutakse lõpuks ikka selleni, et sinu vanaema lehm sõi minu vanaema kapsad ära ja mina sinuga kohe kuidagi koostööd teha ei saa. Ajad on edasi läinud ja täna on üle terve Eesti inimesed koostöös loomas uusi ühinenud omavalitsusi. Järelikult on enamuses kohtades nullpunktist edasi saadud ja küsimus ei ole enam selles, kas koostööd teha, vaid juba selles, kuidas seda teha. See, kas peale ühinemist tekib meil üks ühtne toimiv omavalitsus, mille üle me ühiselt uhked saame olla, sõltub meist kõigist.
Meie oleme need, kes oma suhtumisega määravad, kas meid jäävad minevikust kummitama lehmad ja nende ära söödud kapsad ning kas me näeme edaspidi koostöös teie – meie vastuolusid või leiame endas jõu ajada ühist asja.
Mina usun, et me saame hakkama, aga tean ka seda, et iga uue asjaga harjumine võtab aega. Üheks võimaluseks ennast ühisest meiest mõtlema harjutada on võimalus otsida juba toimivaid ühisosasid. Olgu selleks siis mõni tore paik või inimesed, millega seotud positiivsed kogemused saab tulevikku kaasa võtta ja mille ümber on lihtsam seda suurt ühist MEIE valla tunnet rajama hakata.
