Koolides kehtiv hindamisjuhend on iganenud ja ühiskonnas käib äge diskussioon , kuidas muuta numbrilist hindamist.
Meie täiskasvanutena ei kujuta vist ette, kui peaksime päevas mitu korda hindeliseks soorituseks valmis olema. Tundub üsna stressirohke ning mõttetu. Laste puhul aga arvame, et selline õpiõhkkond ongi kõige parem ja nii on see ju alati olnud. Samas on ajad muutunud ning me hindame ühiskonnas ennastjuhtivaid, vastutustundlikke, loovaid isiksusi, kes oskaksid oma tugevustele ja huvidele toetudes üles ehitada tulevikuplaanid maksimaalseks eneseteostuseks.
Õpilastele tekitab hindamine koolis kahtlemata lisapinget ning tundub tihti ka subjektiivne, sest numbrite taga on väga erinevad tulemused. Meil kehtiva korra alusel on kaks negatiivset hinnet, mille mõttekusest keegi aru ei saa. Kolme skaala on väga lai, sest selle paneme õpilasele, keda peame hindama lähtuvalt tema edasijõudmisest võrreldes tema enda tulemustega mitte nõutud ainealaste õpitulemustega ja kolme paneme ka sii, kui jääb napilt neljast puudu. Kõige objektiivsemat tagasisidet hetkel annab ehk nelja ja viie eristamine, sest perfektse esituse puhul nõutakse rohkem loogilist mõtlemisvõimet ning laiemat silmaringi nutikamate küsimuste abil.
Sagedamini tõstetakse esile loovainete ja kehalise kasvatuse hindamise probleeme, sest raske on hinnata loomingut ning aineid, mis tuginevad kehalisele ja muusikalisele andekusele. Samas ei näe ma suurt vahet, miks matemaatilise või verbaalse andekuse arvestamine hindamisel on väiksema tähtsusega. Nii ei ole põhjendatud vahettegemine loovainete ning ülejäänud õppeainete vahel. Me võiks muuta hindamisjuhendit kõikide ainete lõikes.
Õpetajaid ehmatab sageli hindamise kaotamise juures laste motiveerimise teema. Kahjuks on hinne siiani sageli ka laste distsiplineerimise vahendiks, sest õpitakse hinde saamise eesmärgil. Õppima peaks aga huvile ja uudishimule toetudes, oma eesmärke silmas pidades. Me tegeleme liialt vähe analüüsimise ja eesmärgistamisega, et laps saaks oma töö eest vastutust võtta. Hollandi koolidega tutvudes torkas aga eelkõige silma klassijuhataja töö õpilasega tema tulemuste ja edasiste plaanide üle arutlemisel ning sisukas tagasisidestamise süsteem. Nii kohtuvad õpetaja ja õpilane veerand tunniks igal nädalal, kus analüüsitakse möödunud nädalal tehtut ja eesmärkide täitmist. Lapsed hindavad koolis kõige enam autonoomsust ja iseotsustamise võimalust. Eestis on valdav siiani õpetajakeskne lähenemine, mis tagab head tulemused testide sooritamisel, kuid jääb napiks mitmekülgse ennastjuhtiva isiksuse kasvatamisel.
Numbrilise hindamise asemel võiks õpilane saada tehtud tööde eest „arvestatud“ ning teadmiste taset näitab soorituse protsent. Nii võtab õppimise eest vastutuse õpilane ja lapsevanem, kes ka põhiseaduse kohaselt lapse koolihariduse eest vastutab. Kindlasti on lapsevanemal väga lihtne saada lapse edasijõudmise kohta koolis infot hinde näol. Hinnagutesse ja õppetöö sisusse süübimine võtab aega. Aastaid koolidirektorina töötades näen, et paljudes kodudes napib nii huvi kui aega. Hindamisjuhendi muutmisega sisulisemaks anname rohkem infot ka vanemale lapse edasijõudmise kohta koolis ning tõstame sellega vanemate teadlikkust ja kaasamist lapse õpetamisel.
Hindamine peaks kooli alles jääma, kuid teistsugusel kujul. Õpilane peab saama sisulist tagasisidet ja võtma ise vastutsuse oma õppimise eest. Sellepärast peaks koolis olema oluliselt suurem osakaal analüüsimisel, eesmärgistamisel ning valikuvõimaluste pakkumisel, õppimise tähtsuse teadvustamisel.
