Hindehirmus õppimine on iganenud

Koolides kehtiv hindamisjuhend on iganenud ja ühiskonnas käib äge diskussioon , kuidas muuta numbrilist hindamist.

Meie täiskasvanutena ei kujuta vist ette, kui peaksime  päevas mitu korda hindeliseks soorituseks  valmis olema. Tundub üsna stressirohke ning mõttetu. Laste puhul aga arvame, et selline õpiõhkkond ongi kõige parem ja nii on see ju alati olnud. Samas on ajad muutunud ning me hindame ühiskonnas ennastjuhtivaid, vastutustundlikke, loovaid isiksusi, kes oskaksid oma tugevustele ja huvidele toetudes üles ehitada tulevikuplaanid maksimaalseks eneseteostuseks.

Õpilastele tekitab hindamine koolis kahtlemata lisapinget ning tundub tihti ka subjektiivne, sest numbrite taga on väga erinevad tulemused. Meil kehtiva korra alusel on kaks negatiivset hinnet, mille mõttekusest keegi aru ei saa. Kolme skaala on väga lai, sest selle paneme õpilasele, keda peame hindama lähtuvalt tema edasijõudmisest võrreldes tema enda tulemustega mitte nõutud ainealaste õpitulemustega ja kolme paneme ka sii, kui jääb napilt neljast puudu. Kõige objektiivsemat tagasisidet hetkel annab ehk nelja ja viie eristamine, sest perfektse esituse puhul nõutakse rohkem loogilist mõtlemisvõimet ning laiemat silmaringi nutikamate küsimuste abil.

Sagedamini tõstetakse esile loovainete ja kehalise kasvatuse hindamise probleeme, sest raske on hinnata loomingut ning aineid, mis tuginevad kehalisele ja muusikalisele andekusele. Samas ei näe ma suurt vahet, miks matemaatilise või verbaalse andekuse arvestamine hindamisel on väiksema tähtsusega. Nii ei ole  põhjendatud vahettegemine loovainete ning ülejäänud õppeainete vahel. Me võiks muuta hindamisjuhendit kõikide ainete lõikes.

Õpetajaid ehmatab sageli hindamise kaotamise juures laste motiveerimise teema. Kahjuks on hinne siiani sageli   ka laste distsiplineerimise vahendiks, sest õpitakse hinde saamise eesmärgil.  Õppima peaks aga huvile ja uudishimule toetudes, oma eesmärke silmas pidades. Me tegeleme liialt vähe analüüsimise ja eesmärgistamisega, et laps saaks oma töö eest vastutust võtta. Hollandi koolidega tutvudes torkas aga eelkõige silma klassijuhataja töö õpilasega tema tulemuste ja edasiste plaanide üle arutlemisel ning sisukas tagasisidestamise süsteem.  Nii kohtuvad õpetaja ja õpilane veerand tunniks igal nädalal, kus analüüsitakse möödunud nädalal tehtut ja eesmärkide täitmist. Lapsed hindavad koolis kõige enam autonoomsust ja iseotsustamise võimalust. Eestis on valdav siiani õpetajakeskne lähenemine, mis tagab head tulemused testide sooritamisel, kuid jääb napiks mitmekülgse ennastjuhtiva isiksuse kasvatamisel.

Numbrilise hindamise asemel võiks õpilane saada tehtud tööde eest „arvestatud“ ning teadmiste taset näitab soorituse protsent. Nii võtab õppimise eest vastutuse õpilane ja lapsevanem, kes ka põhiseaduse kohaselt lapse koolihariduse eest vastutab.  Kindlasti on lapsevanemal väga lihtne saada lapse edasijõudmise kohta koolis infot hinde näol. Hinnagutesse ja õppetöö sisusse süübimine võtab aega. Aastaid koolidirektorina töötades näen, et paljudes kodudes napib nii huvi kui aega. Hindamisjuhendi muutmisega sisulisemaks anname rohkem infot ka vanemale lapse edasijõudmise kohta koolis ning tõstame sellega vanemate teadlikkust ja kaasamist lapse õpetamisel.

Hindamine peaks kooli alles jääma, kuid teistsugusel kujul. Õpilane peab saama sisulist tagasisidet ja võtma ise vastutsuse oma õppimise eest. Sellepärast peaks koolis olema oluliselt suurem osakaal  analüüsimisel, eesmärgistamisel ning valikuvõimaluste pakkumisel, õppimise tähtsuse teadvustamisel.

Posted in Arvamuslood and tagged , , .

Sündisin 1969 aastal Viljandis ning peale Tallinna Ülikooli lõpetamist tulin Ruila Põhikooli õpetajaks ning alates 2000 aastast töötan koolidirektorina. Ruila Põhikooli on lõpetanud ka minu tütar ja kaks poega. Olen kodukandi tegemistega kursis sotsiaal- ja haridusvaldkonnas kaasa rääkides kolmes vallavolikogu koosseisus nii komisjone juhtides kui ka volikogu aseesimehena. Samuti olen Lään-Harju Koostöökogu juhatuse liige ning löön kaasa oma kodukandi MTÜ-des.
Usun, et tugevas ja suuremas vallas on võimalik koondada nii vaimset kui materiaalset potensiaali otstarbekamalt . Valdade ühinemise käigus on oluline tagada meie inimeste huvide eest seismine ja vajaduste teadvustamine uues loodavas vallas ning sujuv üleminek uuele töökorraldusele. Peame leidma need kohad, kus saab ühiselt odavamalt ja paremini kui eraldi tegutsedes. Suures vallas on inimestel väga erinevad huvid ja elutingimused, kus tuleb vallaelu juhtimisel leida tasakaal valla kui terviku arendamisel. Näen meie piirkonda linnalähedase kauni loodusega elukeskkonnana, kus on välja arendatud toimiva infrastruktuuriga Laitse aedlinnak ja samas kenad hajaasustusega külad privaatsust hindavatele elanikele. Aga meile avaneb paremaid ja laiemaid võimalusi ainult siis, kui meil endil on piisavalt tarkust, tahtmist ja aktiivsust kaasa lüüa, et mitte jääda kõrvale ja omaette, vaid teha koostööd, et ajada oma asja edasi selleks suuremaid võimalusi kasutades.
Pean oluliseks arengut, inimeste kaasamist ja motiveerimist, teha vajadusel muudatusi meie kõigi elukvaliteedi parandamise nimel .

"Pean oluliseks arengut, inimeste kaasamist ja motiveerimist..."

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga