Me teeme läbi aasta meeletut tööd, et tunda ülevust ja härdust lauldes üheskoos laulukaare all või tantsides väljakul lugusid, mis räägivad armastusest, kodust, Eestimaast ja kõigest sellest, mis on hingele lähedal. Me tahame saada neid tundeid ning anda edasi lastele ja luua seeläbi tulevikku, kasvatades lapsi laulude, tantsude, muusikaga.
Neljanda klassi poissrüblik ütles teistega mürades staadionil tantsujärjekorras seistes ja Jaan Tätte laulu kuuldes äkki, et oi kui ilus ning jooksis imetlusega kaema, mis toimub. Staadioni taga ringi kõndides laulsid nii poisid kui tüdrukud, vanemad ja nooremad, südamest ojakese laulu kaasa. Väike tüdruk, kes nuttis ja kurtis, et on väga halb olla, säras jälle peale esinemist ja teatades, et tants selleks ongi, et see teeb rõõmsaks. Väikesed poisid vaatasid suuri mehi tantsimas ja unistasid, et tahaksid ka kunagi neid tantse tantsida. Mõned võtsid puksimisasendi sisse ja lõid oma tantsu.
Vihma valas kui selget vett taevast alla, lapsed seisid tormi käes ja jooksid siis alla staadionile tantsima tajudes, et teevad midagi olulist ja tähtsat meie kõigi jaoks, kandes edasi oma kullakera. Peale kontserti tahtsid tüdrukud tagasi platsile, et hõisata veel kord koos teistega rõõmust, olla osake millestki suurest ja ülevast. Silmanurka tuleb härduspisar ja tohutu läheduse ning tänutunne kõigi kaaslaste vastu, kellega siin ühes hingasime seda teed tantsupeole ette võttes.