152 Tiia Rosenberg
Ruila Põhikooli direktor
Kui koroonaajastu kaks aastat tagasi meieni jõudis, võtsime seda kui väljakutset hakkama saada ning tegelesime entusiastlikult ja ennastunustavalt uute digilahenduste õppimisega, õppekavade ümbertegemisega, et lapsed esimesest klassist alates oleksid suutelised arvutiekraani vahendusel õppima. Õppisime tundma viirust, võtsime kasutusele meetmed viirusest hoidumiseks, olime nõus taluma isolatsiooni ja sulus elamisega, et ühel päeval jälle normaalsusesse tagasi tulla. Täna näeme, et nii palju kui on inimesi, on erinevaid vaateid edasiliikumiseks, vaatamata sellele, et kõik teavad- kui vaktsineerimine ei õnnestu, siis peame õppeaastat alustama mõtetega koduõppe, piirangute ja isolatsioonidega.
Ruila kooli aastalõpuaktus 11. juunil
Võib-olla on vähe räägitud ühiskonna ja koolide sulgemise tagajärgedest. Oleme proovinud parimal moel hakkama saada ja positiivsel lainel püsida ega võimendada niigi keerulises olukorras probleemide tõsidust. Kuidas on mõjunud lastele sotsiaalne eraldatus, koduõpe? Mais kooli naastes tundsime kõik laste seas sotsiaalset kohmetust kuni hirmuni kooli ees välja. Lapse minatunne kujuneb läbi sotsiaalse suhtlemise nii täiskasvanute kui eakaaslastega. Mõju vaimsele tervisele ei saa kindlasti vaadelda üksikute näitajate kaupa, vaid tervikuna kasvukeskkonnale. Ühiskonna ja vanemate ärevus, probleemid, sotsiaalne eraldatus, digiõpe, võimalikud õpiraskused, uute oskuste õppimise vajadus jne moodustavad selle komplekti, millega laps peab kiires tempos toime tulema. Haridusspetsialistid korrutavad kooris järjest murelikumalt, kuidas lapse psüühika kannatab ekraanide ees kasvamisest. Ei saa eeldada, et õpetajad teevadki lõpmatuseni ülekoormusega korraga kontakttunde, hübriidtunde ja veebitunde andes. Esialgsel hinnangul langesid ka põhikooli lõpueksamite põhjal õpilaste õpitulemused, kuigi võrreldavaid hinnanguid koolide lõikes veel ei ole. Õppimine on sotsiaalne protsess ning kõiki mõjutajaid koos vaadeldes mõjub ühiskonna sulgemine lastele halvavalt. Piirangud ohustavad laste vaimset tervist ja elu.
Pidasin iseenesestmõistetavaks, et teeme kõik maksimaalselt enesest oleneva viirusega toimetulemiseks. Kust peaksid leidma nüüd motivatsiooni õpilased ja õpetajad koolides, kui me näeme, et suur osa ühiskonnast ei soovi end ise aidata ega teistega arvestada? Tõeliselt tervitatav on valitsuse plaan pakkuda vaktsineerimist koolides. Koolide kaudu on vaktsineerimine tavapärane ja toimiks ka covidi puhul. Kõikide vaktsineerimiste puhul küsitakse vanema nõusolek ja on alati näidustusi, mille puhul on vaktsineerimine tervislikel põhjustel võimatu, aga neid ei ole kindlasti üle 30%, mis kindlustaks meile normaalse ühiskonna toimimise.
Kooliaasta alguseni on jäänud kuu aega. Otsustamine ja vastutuse võtmine ei olegi alati lihtne, kuid hetkel ei ole mõistlik jääda enam „katotama“ ja ootama, et olukord iseenesest laheneks, vaid teha teadlik valik. Meist kõigist oleneb, millise jälje koroonaaeg jätab lastele, täiskasvanutele, ühiskonnale tervikuna.
