Sain õpetaja ameti endale emapiimaga kaasa, sest olen kasvanud suure pere kõige vanema lapsena ja ka minu ema on õpetaja. Panin juba varakult oma poolteist aastat noorema õe vagusi enda kontserte kuulama, kui esitasin harjavarre sisse lauldes a-lette, ba-lette ja do-lette. Tegu oli keerulise laulu- ja tantsu vahepelse zanriga, mida ilmselt ei olnud nii lihtne jälgida. Õige varakult pandi meile kohustuseks vendi hoida, kelle peal sai kõik enesekehtestamise nipid selgeks õpitud, aga keda me hoidsime ka väga.
Koolis ongi mind kõige rohkem õpetanud „pahad poisid“. Nemad juba igavat juttu vaikselt käed põlvedel ei kuula. Õpetaja peab hästi tajuma, kuidas lapsed tunniga kaasa tulevad. Kunagi aja täiteks lastele raamatut ette lugedes hakkas üks poiss omaette ümisema: „Igav, igav, igav….“. Selge, et see oli minu probleem, mitte lapse, sest õpetaja ehitab tunni üles ja juhib tegevust. Kui klass nihelema hakkab, pean mina mõtlema, kuidas õpilaste tähelepanu ja huvi hoida. Õpetaja amet hoiab vaimu värske, sest ei ole olemas kahte ühesugust tundi . Lapsed õpetavad õpetajat sama palju kui õpetaja neid.
Iga laps on eriline. Minu kolmest lapsest üks õpetas mind oluliselt paremini õpetama ja mõistma lapsi, kelle andekust ja võimeid meie koolisüsteem, mis toetub suurelt jaolt verbaalsele ja keelelisele võimekusele, ei toeta. Sain väga lähedalt näha, mida tähendab, kui õpetaja peab õpetama ainet, aga mitte last. Algaja ja kogenud õpetaja vahe seisnebki selles, et üks vaatab lastele otsa ja lähtub õpetamisel õpilastest, teine aga ainekavast. Hea meel on selle üle, et saame koolis üha enam pakkuda individuaalset lähenemist vajavatele lastele eraldi tähelepanu ja õpet.
Koolis on kasvatustöö sama oluline kui õpetamine ja olen seda meelt, et õpetaja ametiks vajalikud isiksuseomadused on sünniga kaasa antud. Õpetajaks sobivadki vähesed, kuid hetkel on neid tööturult väga raske kooli saada. Noorte seas ei ole õpetaja amet atraktiivne. Töö vajab pidevalt pingetega toimetulemist, töövõime taastamisoskust, enesetäiendamist, sest lapsed tajuvad kohe, kui sa tasemel ei ole. Lisaks tundub hetkel, et koolileja vanematele antud õigused ei ole tasakaalus. Mulle meeldib väga Leelo Tungali sõnastatud mõte, et vanemad, ärge kaitske oma lapsi õppimise eest. Lisaksin veel viisakuse ja distsipliini. Laps peab vanema poolt tundma tuge, aga ka piire ja nõudmisi, mida tuleb täita. Puutume koolis kokku paljude erinevate arusaamadega haridusest, õpetamisest, erinevate väärtustega, mis nõuavad otsima pidevalt kõikidele pooltele sobivaid lahendusi lastele parima tulemuse nimel.
Õppeaasta jooksul kogetud vaev ja mure saavad tasutud, kui lõpetajad keavdel pidulikult saali tulevad ning kõige krutskim poiss Sulle väikese kullast südamega sõrmuse tänutäheks kingib. Sellistel hetkedel saad aru, et teed siin elus midagi tähtsat ja olulist, mis on jääva väärtusega ja sul on au ning õnn omada maailma parimat ametit, mis on õpetaja amet.
