Haldusreform on alles alguses

Sügisest väheneb kohalike omavalitsuste arv pea kolm korda ning alles jääb 15 linna ja 64 valda. Muudatuse eesmärk on luua senisest suutlikumad omavalitsused, mis on võimelised pakkuma paremaid avalikke teenuseid, tagada piirkondade konkurentsivõime kasvu.

Liitumised loovad küll eeldused soovitud eesmärkide poole liikumiseks, kuid on ilmne, et pelk mehhaaniline omavalitsuste ühendamine eesmärkideni ei vii. Seetõttu leian, et haldusreform ei ole mitte lõppenud, vaid on alles alguses.

Suurem vald ei ole alati parem

On selge, et Eestis oli omavalitsusi liiga palju ja suur osa neist olid haldussuutmatud. Paljud neist ei saanud hakkama nende ülesannete täitmisega, milleks seadused neid kohustavad: prügiveo korraldamise, reovee puhastuse, lasteaiakohtade ja abivajajatele eluruumide pakkumisega jne. Paraku peab tõdema, et minetused seaduste täitmisel ei ole omased mitte ainult väikestele omavalitsustele, vaid ka suurematele. Halvimaks näiteks on ehk Tallinn, kus eelarveraha kasutamist on aastaid suunanud mitte soov osutada paremaid avalikke teenuseid, vaid avalike vahenditega endale valimistel häälte ostmine. Kahjuks ei korraldata seda mitte seadusjärgsete kohustuste täitmise järel, vaid just nende arvelt.

Teiseks näiteks on Leedus, kus aastate eest loodi ühed suurimad Euroopa omavalitsused ja neid jäi 3,4 miljoni elanikuga riigis jäi alles üksnes 56. Reformi tulemusel paraku avastati, et neid on tõhusaks toimimiseks liiga vähe ja tekkis jällegi vajadus nende lahkulöömiseks.

Teisisõnu: omavalitsuse suurus pole üheselt seotud selle tugevuse, tõhususe ja avalike teenuste kvaliteediga. Suurem võib olla küll tugevam, kuid mitte alati parem elanikele.

Kuidas edasi?

Aastaid on räägitud, et tasandil on vaja lahendada riigi ja omavalitususte tööjaotus ning kohalikele omavalitsustele pandavate kohustuste finantseerimise küsimus. Kindlasti on see õige ja sellega peab tegelema, kuid arvesse võttes teema mahukust ja keerukust, on ilmne, et selle lahendamine ei ole lähiajal jõukohane.

Kuigi küsimus ülesannete ja raha jagamisest on oluline, on mõistlik ehk alustada juhtimispõhimõtetest, et välistada juhtimisotsuste koondumine kitsa huvigrupi kätte ja ära hoida raha mittesihipärane kasutamine.

Tallinna „eeskuju“ arvesse võttes näib mõistlik kehtestada põhimõte, et suuremates valdades ja linnades ei tohiks üks erakond või valimisnimekiri saada mitte kunagi rohkem kui 49% kõigist volikogu kohtadest sõltumata saadud häälte arvust valimistel. Sama võiks kehtida miks mitte ka Riigikogu enda puhul. Sellise piiranguga oleks tagatud demokraatliku korra säilimine ja hoitaks ohjes erakonnad ja valimisliidud, kes ei ole võimelised teistega koostööks ja lasevad võimul end hullutada. Siinkohal ei ole küsimus mitte ainult Tallinnast või Keskerakonnast, vaid autokraatne juhtimine ja eksimatuse sündroom võib vabalt välja lüüa ka teiste puhul, kui ollakse võimul üksinda ja liiga kaua.

Teiseks on elementaarne, et seaduse tasandil keelataks omavalitsustel seadusega mitte ettenähtud kulutuste tegemine, kui seadusest tulenevad kohustused on täitmata. Kuivõrd nii mõnigi omavalitsusjuht ei suuda ise selle peale tulla, peaks seadusega sätestama, et enne kui nõuetekohaselt on täidetud kõik seadusega pandud kohustused, ei tohi nad kulutada mitte sentigi ühelegi teisele tegevusele, olgu selleks siis näiteks telekanal, toetused vms. Kuna enamus omavalitsusi muutuvad sügisel oluliselt suuremaks ja ühes sellega kaugenevad paratamatult ka valitsejad rahvast, aitaks see tagada, et raha kasutataks esmajärjekorras omavalitsuste kohustuste täitmiseks ja mitte ettevõtmisteks, mille üheks eesmärgiks on tagada otsustajate endi tagasivalimine.

Demokraatia kaitseks

Vaid haldusterritoriaalse reformiga ei ole võimalik omavalitsuste ümber ilmnenud probleeme lahendada. Võib-olla pole üht kõikehõlmavat ja head lahendust üldse olemaski. Samas näib hädavajalik teatud juhtimispõhimõtete korrastamine ja tagada, et avalikke vahendeid kasutataks ennekõike seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Samuti tuleks seadustada põhimõte, et ükski erakond või nimekiri ei saaks valitavates kogudes endale absoluutset võimu. See ei oleks mitte demokraatia piiramine, vaid arendamine ja looks hädavajaliku kaitsemehhanismi, mis hoiab ära võimu potentsiaalse kuritarvitamise mõne inimese või huvigrupi poolt. Lord Actoni tähelepanek 19. sajandist – võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt – on liigagi eluline.

VAATA MEIE LIIKMEID KAARDIL

Posted in Arvamuslood and tagged , , .

Mart Jesse (43) töötab Eesti Liikluskindlustuse Fondi (LKF) ja Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimehena. Kuni tööleasumiseni LKF-is 2001.a. töötas Mart Eesti Ühispangas ja Sampo Pangas. Lisaks on ta tegutsenud eduka juhtimiskonsultandi ja saneerimisnõustajana.
Mart on omandanud bakalaureuse kraadi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast ja Fulbright´i stipendiaadina magistrikraadi haldusjuhtimises Syracuse Ülikoolist (USA).
Mart on abielus ja peres kasvab kolm alaealist last. Ta elab Laagris alates 2002.a. Aastate jooksul on ta avaldanud mitmeid artikleid sotsiaalkindlustuse, avaliku sektori reformi ja maksunduse teemadel. Olemata küll ajakirjanik, esitati ta 2010.a. oivalise ajakirjanduse preemia kandidaadiks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga